Krista Aru on sündinud 1. augustil 1958. 1976 lõpetas ta Tartu 8. Keskkooli ja 1981. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala. Krista Aru on ajakirjandusmagister aastast 1992 ja 2010. aastast filosoofiadoktor. Aastatel 1981-1993 töötas Krista Aru Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna assistendi ja lektorina, aastatel 1993-1995 Q Raadio peatoimetajana, aastatel 1995-2005 Eesti Kirjandusmuuseumi direktorina ning 2006–2012 Eesti Rahva Muuseumi direktorina. 2014. aastast kuni tööle asumiseni Riigikogus oli ta Eesti Teadusagentuuri juhatuse liige.

Krista Aru on monograafia „Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom“ 2008 autor. Üks autoreid raamatutes „Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Eesti ajakirjanduse arengust (XVII sajandist XX sajandini)“ 1994; „Päevaleht“ ja tema ajastu 2005, „Eesti Rahva Muuseumi pildialbum“ 2008 jt. Koostanud ülevaated „Professor Juhan Peegli trükitööde nimestik“ 1989 ja „Paar sammukest. XV: Jaan Tõnissoni elu ja tegevus“ 1998; üks koostajatest ja autoritest väljaannetes: „Academia Journalistica: 40 aastat akadeemilist ajakirjandusharidust Eestis“ 1994; „Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust ja tööst“ 1998; „Eesti trükise punane raamat I, 1535–1850“ [CD-ROM] 2006; „Rahvapärased õllekannud Eesti Rahva Muuseumi kogust“ 2010, 2014 jt.
Avaldanud artikleid Eesti ajakirjanduse ajaloost, kultuuriloost ja muuseumidest, esinenud ettekannetega kodumaistel ja rahvusvahelistel konverentsidel.

Tema eelnev tööalane kogemus ja praegune töö Riigikogu kultuurikomisjonis on tõestanud, et ta tunneb Eesti kultuuri- ja hariduspoliitikat ja üks neist, kes näeb Eestit ja Eesti küsimusi suurelt ja terviklikult. Krista Aru on väsimatu teaduse ja teadusliku uurimistöö eestkõneleja ning eesti kultuuriloo ja rahvuskultuuri tutvustaja. Ta on Rahvusvahelise Muuseuminõukogu (ICOM) liige ja kuulunud selle kirjandusmuuseumide juhtkomiteesse (1997 – 2006); Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liige, Eesti Rahva Muuseumi nõukoja ja SA Vanemuine nõukogu liige ning alates veebruarist 2014 Jaan Tõnissoni Seltsi esimees. Ta on Eesti Maaülikooli kuratooriumi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige.

Tunnustused:
2000 Valgetähe III klassi teenetemärk
2005 Kultuurkapitali kirjanduspreemia laureaat
2012 Aasta Kodanik
2012 Tartu rahvakultuurikandja 2012
2013 Tartumaa kuldse palmioksa laureaat.

Loe lisaks Krista Aru

Jüri Engelbrecht on sündinud 1. augustil 1939.  1957. aastal lõpetas ta Tallinna 7. Keskkooli ja 1962. aastal inseneridiplomiga Tallinna Tehnikaülikooli (cum laude) ning 1968. a kaitses samas tehnikakandidaadi kraadi. Pärast järeldoktori aastat Tšehhi Tehnikaülikoolis Prahas asus ta 1969.a tööle Eesti TA Küberneetika Instituudis (praegu TTÜ haldusalas), kus töötab tänaseni. 1981. a kaitses ta füüsika-matemaatikadoktori kraadi Ukraina Teaduste Akadeemia Mehaanika Instituudi juures. Ta on olnud Küberneetika Instituudi vanemteadur, teadusdirektor ja pikka aega Mittelineaarsete Protsesside Analüüsi Keskuse juhataja. See on üks Eesti teaduse tippkeskusi ning rahvusvaheliselt tunnustatud teadusasutus. Jüri Engelbrechti uurimistöö peasuunad on matemaatiline füüsika, biomehaanika ja mittelineaarne dünaamika. Ta on töötanud paljudes Euroopa ülikoolides nagu Newcastle’s, Surrey’s, Cambridge’s, Pariisis, Aachenis, Torinos, Messinas, Duisburg-Essenis, Budapestis ja mujal. Ta on umbes 200 teadusartikli, mitme monograafia (Pitman, Longman, Kluwer, Springer, jt) ja õpiku (eesti keeles) autor. Lisaks teadusuuringutele on ta seotud ka õppetööga Tallinna Tehnikaülikoolis. Jüri Engelbrechti on autasustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiatega, A. von Humboldti teaduspreemiaga, Eesti TA Nikolai Alumäe nimelise medaliga. 1999. a valiti ta Budapesti Tehnikaülikooli audoktoriks. Ta on Eesti Teaduste Akadeemia liige, samuti Maailma Teaduse ja Kunsti Akadeemia (WAAS), Academia Europaea ning paljude teiste akadeemiate ja fondide liige. Aastatel 1994–2004 oli Jüri Engelbrecht Eesti Teaduste Akadeemia president ja aastatel 2004-2014 asepresident, vastutades välissuhete eest. Praegu on Jüri Engelbrecht Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse liige, samuti ka WAASi juhatuse liige (Board of Trustees). Viimase kahekümne aasta jooksul on ta aktiivselt edendanud Eesti teadust ja koostööd teiste Euroopa riikidega. Tema algatas kvaliteedipõhise uuringute rahastamise Eestis, tippkeskuste programmi, nõustas eksperdina Haridus ja Teadusministeeriumi jne. Ta on üks strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2002–2006” autoritest ja juhatab nüüd järgmise strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2007–2013” väljatöötamist. Jüri Engelbrecht on aktiivne ka rahvusvaheliselt nii Euroopas kui kogu maailmas. Ta oli Euroopa Teadusfondi (ESF) nõukogu liige, Euroopa Liidu teadusvolinikku nõustava kogu (EURAB) liige jne. Aastal 2005 oli ta Euroopa Komisjoni töögrupi liige, mis koostas Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) töö põhiprintsiibid ja valis ERC teadusnõukogu. Ta on olnud Rahvusvahelise Teadusorganisatsioonide Liidu (ISCU) peaassamblee liige, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ekspert jne. Euroopa Teaduste Akadeemiate Föderatsioonis (ALLEA) on ta tegev alates 1995. aastast, olles väikeriikide teadusuuringute töögrupi, hiljem teadusuuringute koostöö töögrupi juht. Aastatel 2006-2011 oli ta ALLEA presidendiks. Peale selle oli Jüri Engelbrecht Euroopa Mehaanikaühingu (Euromech) liige ning Rahvusvahelise Teoreetilise- ja Rakendusmehaanika Liidu (IUTAM) büroo-, peaassamblee- ja kongressikomitee liige. Jüri Engelbrechti aktiivne tipptasemel tegevus, tema arvukad teaduslikud ja teaduspoliitilised kirjutised – tema huvide mitmekülgsus laiemalt – kõik see kokku iseloomustab väikeriikide teadus- ja teaduspoliitilise tegevuse spetsiifikat üldiselt, kus kvaliteet peab kompenseerima kvantiteeti ning mille edukuse aluseks on avatud koostöö. Tema mitmed esseede raamatud ning populaarteaduslikud kirjutised valgustavad neid probleeme lähemalt. Teadus- ja teaduspoliitilise töö eest on teda autasustatud Eesti, Soome, Prantsuse, Belgia ja Poola riiklike autasudega, Eesti, Soome ja Bulgaaria Teaduste Akadeemiate ning Tallinna Tehnikaülikooli medalitega.

Tunnustused:
1987 Accademia Peloritana dei Pericolanti (Itaalia) välisliige;
1992 Eesti Vabariigi teaduspreemia;
1993 A. von Humboldti teaduspreemia;
1995 Soome Valge Roosi aumärk;
1996 Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige;
1996 New Yorgi Teaduste Akadeemia liige;
1996 Läti Teaduste Akadeemia välisliige;
1998 Ungari Teaduste Akadeemia auliige;
1998 Göteborgi Kuningliku Teadus- ja Kunstiühingu välisliige;
1999 Eesti TA medal;
1999 TTÜ medal Mente et manu;
1999 Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärk;
1999 Budapesti Tehnikaülikooli audoktor (Dr.h.c);
2000 Balti akadeemiate medal;
2000 Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis auliige;
2002 Soome Lõvi Rüütelkonna suurrist;
2003 Prantsusmaa Akadeemiliste Palmide Ordeni rüütlimärk;
2003 Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige;
2004 Haridus- ja Teadusministeeriumi teenetemärk nr 1;
2004 Academia Europaea liige;
2005 Poola Vabariigi Teeneteordeni Rüütlirist;
2005 Eesti TA Nikolai Alumäe nimeline medal;
2005 Bulgaaria Teaduste Akadeemia Marin Drinovi medal;
2007 Bulgaaria Teaduste Akadeemia välisliige
2007 Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi teenetemärk
2008 Eesti Vabariigi teaduspreemia
2008 Soome TA teenetemedal
2008 Belgia Kuningriigi Leopold II ordeni komandör,
2010 World Academy of Art and Science (WAAS) liige
2010 Lissaboni Teaduste Akadeemia välisliige
2015 Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest
2015 Torino Teaduste Akadeemia välisliige

Loe lisaks Jüri Engelbrecht

Epp Maria Kokamägi on sündinud 28. jaanuaril 1959. 

1983. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalijana. Alates 1984. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu. 2008. aastal avas omanimelise peregalerii Epp Maria Galerii, kus on pidevalt üleval nii Epp Maria kui teiste pereliikmete looming. Epp Maria loomingulised tegevusalad on õlimaal, akvarell, raamatukujundus ning teatri- ja kinokujundus.

Auhinnad:
2010 Haapsalu linna vapimärk
1992 Forseliuse Seltsi medal "Meie Aabits ja lugemik" illustratsioonide eest
1992 Eesti Kultuurifondi aastapreemia "Meie Aabits ja lugemik" illustratsioonide eest
1992 Eesti Haridusministeeriumi medal "Meie Aabits ja lugemik" illustratsioonide eest
1992 Ajalehe Rahva Hääl aastapreemia "Meie Aabits ja lugemik" illustratsioonide eest
1988 IV Balti noorte kunstnike triennaali medal, Vilnius
1988 Balti akvarellitriennaali medal, Riia

Töid kogudes:
Eesti Kunstimuuseum
Tallinna Kunstihoone
Tartu Kunstimuuseum
Tretjakovi Galerii Moskvas
Erakogud erinevates riikides

Loe lisaks Epp Maria Kokamägi

Ingrid Rüütel on sündinud 3. novembril 1935. 1959 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. 1963–1967 täiendas end aspirantuuris rahvamuusika erialal. 1970 filoloogiateaduste doktor ("Eesti uuema rahvalaulu kujunemine"). 1996 habiliteeritud doktor humanitaarteadustes ("Eesti rahvalaulu ajaloolised kihistused etniliste suhete kontekstis").

Aastatel 1959-1963, 1967-1977 ja 2000-2002 Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi teadur. 1978-1999 Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektori juhataja. 1. jaanuarist 2000 liideti sektor Eesti Kirjandusmuuseumiga nimetusega etnomusikoloogia osakond. Alates 2002 EKM sama osakonna vanemteadur. Pärast osakonna likvideerimist Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur.

Ingrid Rüütel on kogunud ja uurinud soome-ugri rahvaste rahvalaule ja -muusikat, organiseerinud rahvusvahelisi teaduskonverentse, koostanud ja toimetanud materjalide ja uurimuste kogumikke, korraldanud folkloorifestivale, osalenud kultuuripoliitikas, juhendanud diplomi-, magistri- ja doktoritöid. Avaldanud üle neljasaja uurimuse ja populaarteadusliku artikli, koostanud kogumikke ja heliplaate soome-ugri rahvaste muusikast. Osalenud mitme rahvusvahelise teadusorganisatsiooni töös.

Tunnustus:
1997 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk
2007 Valgetähe I klassi teenetemärk

Loe lisaks Ingrid Rüütel

Jaan Tamm on sündinud 26. jaanuaril 1948. Jaan Tamm lõpetas 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arheoloogina ning tegutses seejärel aktiivselt Tallinna ning Eesti vanalinnaade, aga samuti keskaegsete linnuste ehitusarheoloogilitsel uurimistel. Mõnevõrra hiljem keskendus ta keskaegsele sakraalarhitektuurile, eelkõige kloostritele. 1987. aastal oli Tamm üks Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliikmeid ning 1991. aastal sai ta selle esimeheks, olles sellel kohal kaks aastat. Aastatel 2006-2013 oli ta taas seltsi esimees, praegu juhatuse liige.
Jaan Tamm on UNESCO, ICOMOS-i ja Euroopa Kultuurifondi ERK asutajaliige. 1994-1999 esindas Jaan Tamm Eesti Vabariiki Euroopa Nõukogu kultuurimälestiste komitees, ning alates 1997 on ta Euroopa Arheoloogia Assotsiatsiooni liige. 1997-2000 oli Jaan Tamm Kultuuriministeeriumi Muuseuminõukogu liige, aastatel 2006-2013 Muinsuskaitsenõukogu liige. Alates 1993. Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu liige, 2009-2013 Kultuuripärandi konserveerimise kutsekomisjoni liige, alates 2009 Riigikantselei juures tegutseva Säästva Arengu komisjoni liige.  
Jaan Tamm on olnud Eesti Humanitaarinstituudi rektor (2001-2004), samas ka keskaja arheoloogia ning Eesti keskaja õppejõud. Aastatel 1997-2011 õpetas Jaan Tamm Eesti Kunstiakadeemia Restaureerimiskoolis ehitusarheoloogiat, 2005-2006 linnauurimist Tallinna Ülikooli magistriõppes.  

Ilmunud uurimused ja trükised:
Pirita: venue of the 1980 olympic regatta. Tallinn: Perioodika, 1980.
Pirita: Erholungs und Sportzentrum. Tallinn: Perioodika, 1982.
Pirita: Tallinnan virkistysalueena ja urheilukeskuksena. Tallinn: Perioodika, 1982.
Restauraatorid vanas Tallinnas. Tallinn: Perioodika, 1984.
Restauratoren im alten Tallinn. Tallinn: Perioodika, 1985.
Restorations in old Tallinn. Tallinn: Perioodika, 1985.
Vanhaa Tallinnaa entistämässä. Tallinn: Perioodika, 1985.
Eesti keskaegsed kloostrid = Medieval monasteries of Estonia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.
Entsüklopeedia Tallinn, 1. ja 2. köide. Peataoimetaja.Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.
Pirita klooster: ehitus- ja uurimislugu. Kaasautor koos Villem Raamiga. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005.
Pirita Convent: the history of the construction and research. Kaasautor koos Villem Raamiga. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.
Gustav Adolfi Gümnaasium 375. (1631-2006). Koostaja (koostaja koos Endel Laul´uga) ja toimetaja . Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.
Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Genealoogia Seltsi aastaraamatud, 2005-2012. Koostaja ja toimetaja (koos Andrus Ristkok´ ja Raivo Maine`ga  
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm, III ja IV osa. Toimetaja ja koostaja (koos Eneken Helme, Ivar-Anton Karrose ja Leino Pahtma´ga). Tallinn: Eesti Entsükopeediakirjastus, 2006-2007.
Poliitilised repressioonid 1940. ja 1950. aastatel. Koostaja. Tallinn: Ilo, 2008.
Tallinna Püha Miikaeli klooster: ehitus- ja uurimislugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2009.
Olev Soans. Eesti kultuuriloolised kaardid. Koostaja ja autor ( autor koos Kerttu Soans-Tammistoga). Tallinn: TEA, 2009.
Padise klooster. Ehitus- ja uurimislugu. Tallinn: TEA Kirjastus, 2010.
Eesti Muinsuskaitse Selts 25. Koostaja ja tegevtoimetaja. Eesti Muinsuskaitse Selts, 2012.

Tunnustused:
2003 Valgetähe V klassi teenetemärk
2006 Riigivapi IV klassi teenetemärk
2007 Balti Assamblee medal

Leelo Tungal on sündinud 22. juunil 1947. Õppinud Ruila 8-klassilises koolis ja Tallinna 42. keskkoolis, lõpetanud 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal. Töötanud eesti keele õpetajana Ruila 8-klassilises koolis ja Tallinna 36. keskkoolis, ajakirjade Pioneer ja Täheke toimetustes, väljaande Meie Repertuaar toimetajana, Nukuteatris kirjandusala juhatajana, ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana. Alates 1994. aastast ajakirja Hea Laps peatoimetaja.
Leelo Tungal avaldas oma esimese raamatu, luulekogu „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“ aastal 1966, vahetult pärast keskkooli lõpetamist. Nüüdseks on temalt ilmunud üle 70 värsi- ja proosaraamatu lastele ning noortele, kümmekond luulekogu täiskasvanutele ning lapsepõlvediloogia „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ja „Samet ja saepuru“, mis on adresseeritud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus. On kirjutanud fantaasiaelementi sisaldavaid lugusid ja muinasjutte, eetilisi ja sotsiaalseid probleeme lahkavaid jutustusi keskastme lugejale, noorsoojutte, luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Nooremale lugejale mõeldud juttudes ja luuletustes kujutatakse lapse igapäevast kodu- ja koolielu vahelduvas emotsionaalses helistikus, kuid alati siira kaasaelamisega väikese inimese muredele. Positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel ei jäta autorit ka tõsiste teemade käsitlemisel. Esiletõstmist väärib teismeliste mõttemaailma tundmine ja õpilasslängi kasutamise oskus.
Lisaks luule- ja proosaraamatutele on Tungal kirjutanud ja tõlkinud nii ooperi- kui ka muusikalilibretosid, näidendeid ja kuuldemänge, koostanud populaarse aabitsa ja emakeele lugemikke algklassidele, avaldanud lastefolkloori- ja anekdoodikogumikke ning tõlkinud Marina Tsvetajeva, Bella Ahmadulina, Gevork Emini, Leena Laulajaineni, Pia Perkiö ja paljude teiste poeetide loomingut. Tungla raamatuid on tõlgitud vene, soome, inglise, leedu, läti, tšernogooria ja armeenia keelde. Tungla sulest on sündinud üle 900 lauluteksti.

Leelo Tungal on pälvinud Virumaa lasteraamatu preemia (1986), Anton Hansen Tammsaare nimelise kirjanduspreemia (1992), Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna (1993), Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia (1997), Julius Oro nimelise lastekirjanduse preemia (1999), auhinnalisi kohti Nukitsa konkursil (1992, 1994, 2006), kolmel korral Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna (1995, 2000, 2007), Muhvi auhinna lastekirjanduse populariseerimise eest ja Harju maakonna kultuuripreemia Harjumaa Kultuuripärl (2008). Aastal 2010 kanti Tungal teose eest „Seltsimees laps ja suured inimesed“ eest IBBY lastekirjanduse aunimekirja ja 2014 anti talle lasteombudsmani tunnustusauhinna „Lastega ja lastele“ elutöö preemia.

Tunnustused:
2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2015 Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind

Loe lisaks Leelo Tungal

Rein Veidemann on sündinud 17. oktoobril 1946. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis (praegu Rääma põhikool) ja Pärnu 1. Keskkoolis (Pärnu Ühisgümnaasium) ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga "Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972". Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981.

Esseekogumikud "Olla kriitik..." (1986), "Elu keskpäev" (1986), "Mälestus Golfi hoovusest" (1993), "Ajavahe"(1996), "Kusagil Euroopas" (2001), "Isiku tunnistus" (2006), ), „Must valgel“ (2011) uurimuslike artiklite kogud "Tuikav tekst" (2006) ja"Eksistentsiaalne Eesti" (2010); antoloogilised kogumikud "101 eesti kirjandusteost" (2011) ja „Sada hetke eesti luules“ (2016), romaanid "Lastekodu" (2003), "Tund enne igavikku" (2012), novellikogu „Arkaadia öö“ (2014). Rein Veidemann oli aastatel 1974–1977 ajalehe Tartu Riiklik Ülikool toimetaja, 1977–1980 Kirjandusmuuseumi teadussekretär, 1980–1983 Keele ja Kirjanduse Instituudi nooremteadur, 1983–1986 ajakirja Looming peatoimetaja asetäitja, 1986–1989 ajakirja Vikerkaar peatoimetaja,    1990–1992 Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonna juhataja, 1990 – 1995 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (1992. aastast Riigikogu) liige, 1995–1998 Kultuuriministeeriumi nõunik, 1998–2000 Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppetooli dotsent, 2001–2005 Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja ja korraline professor,     2005 - 2010 Tallinna Ülikooli eesti kultuuri korraline ja 2010 – 2015 erakorraline professor, alates 2016. aastast emeriitprofessor. 1997 – 2001 ajalehe Eesti Päevaleht kultuuritoimetuse juhataja, 2001 – kuni käesoleva ajani ajalehe Postimees kultuuritoimetuse toimetaja ja kolumnist.  Kirjandusmuusemi teadusnõukogu liige (1998 - 2005), TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusnõukogu liige, TÜ Filosoofiateaduskonna nõukogu liige (2001 - 2005), TÜ kirjanduse ja rahvaluule osakonna nõukogu liige (alates 1.sept. 2003 - 31.detsembrini 2003 nõukogu esimees, 2001 - 2005), TÜ nõukogu liige (alates 1. sept. 2003 kuni 30. juuni 2005). 2005−2010   Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kolleegiumi liige (2005 - 2010). Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi esimees (alates 2015. aastast).

Tunnustused
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
2004 A. H. Tammsaare nimeline Albu valla kirjanduspreemia romaani "Lastekodu" eest
2006 Riigivapi III klassi teenetemärk
2016 Jakob Hurda nimelise preemia laureaat kultuurivalgustusliku tegevuse eest

Loe lisaks Rein Veidemann

Toomas Velmet on sündinud 22.juulil 1942. aastal. Õppinud Tallinna Reaalkoolis (2. Keskkool), Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis, mille lõpetas kiitusega 1967.aastal solisti, kammeransamblisti ja pedagoogi kvalifikatsiooniga professor August Karjuse juhendamisel. 1968-1971 täiendas ennast Moskva Konservatooriumi assistentuuris professor Mihhail Homitseri juhendamisel. Toomas Velmet on 1978. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud - 1985. aastast dotsent ja 1992. aastast tänaseni professor, 1991-1995 keelpillide kateedri juhataja, 1987–1990 interpretatsiooni teaduskonna dekaan. Toomas Velmet on töötanud Eesti Raadio muusikasaadete peatoimetajana (1975-1981) ja helisalvestus osakonna juhatajana (1996 – 1998), Kesk-Soome Konservatooriumi professor-konsultandina (1989-1990) ja Pärnu Linnaorkestri direktorina (1998–2001).

Toomas Velmet on 1969 toimunud II vabariikliku interpreetide konkursi laureaat ja samal aastal toimunud vabariikidevahelise konkursi (Kišinjov) diplomand.
Veel üliõpilasena, 1963 toimus Toomas Velmeti esmene sooloõhtu Estonia kontserdisaalis, samuti Arvo Pärdi tšellokontserdi „Pro et contra“ esiettekanne (19667) ja heliplaadistus ERSO-ga Neeme Järvi juhatusel. Sellest ajast algas regulaarne kontserttegevus Eestis, Nõukogude Liidus, Soomes, Rootsis, Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Lääne-Saksamaal nii solistina kui kammeransamblistina Tallinna Trio (1970-1990) koosseisus, mis kestis kuni 1996 aastani. Ta on esinenud koos dirigentide N.Järvi, E.Klasi, R.Matsovi, P.Mägi, R. Kalsonsi (Läti), D.Kahhidze ( Gruusia), V. Ponkini (Moskva) J.Kangase (Soome) ja klaveripartnerite N.Lominadze (Moskva), M.Soisaari (Soome), V.Rootsi, L. Semperi, A.Valdmaga. Toomas Velmet on toonud esiettekandele Eestis S.Barberi, B.Tšaikovski, A.Hatšaturjani, A.Scarlatti, A.Schnittke, ja B.Parsadanjani tšellosonaadid, samuti A.Weberni, E.Rautavaara, A.Gabrieli, S.Gubaidulina ja D.Šostakovitši tšelloteoseid. Hulgaliselt on Toomas Velmet teostanud eesti tšellomuusika esiettekandeid, millest paljud on ka talle pühendatud, nende hulgas A.Pärdi, E.Kapi, E.Tubina, J.Räätsa, H.Rosenvaldi, M.Kuulbergi, R.Kangro, L.Sumera, A.Mattiseni, jpt teoseid. Ilmunud on kaks interpreediplaati (Meloodia) ja olnud esitajaks mitmete heliloojate autoriplaatidel nagu A.Pärt, E.Mägi, H.Rosenvald, B.Parsadanjan, S.Gubaidulina jpt, samuti on ta salvestanud eesti autorite muusikat Moskva, Rootsi ja Soome raadiotes.

Toomas Velmet on osalenud mitmete rahvusvaheliste interpreetide konkursside žüriides, s.h Tšaikovski nim. rahvusvahelise konkursi žüriis Moskvas 1990, A.Dombrovski nim. konkurssidel Riias 1997 ja 1998. Samuti on ta olnud rahvusvaheliste interpreetide suvekursuste professor Limingas, Suolahtis (Soome) ja Tahkurannas.

Lõpetanud aktiivse interpreeditegevuse 1996. aastal, alustas Toomas Velmet muusikateadlase Tiina Mattiseni õhutusel muusika-ajakirjaniku tööd. Erinevates ajalehtedes ja ajakirjades on ilmunud üle 500 arvustuse ja ülevaateartikli. Ta on kahekordne kultuuriajalehe Sirp aastapreemia laureaat. 2003. aastal osales ta kutsutud kriitikuna üle maailma kõrgelt koteeritud rahvusvahelisel kammermuusika festivalil Kuhmos (Soome).

Toomas Velmet on Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu juhatuse liige 2006. aastast ja olnud ühingu tegevdirektor 2006-2014. Samuti on ta 33-köitelise, akadeemilise, kommenteeritud väljaande „Eduard Tubin. Kogutud teosed“ toimetuskolleegiumi liige, Eesti Kontserdi loomenõukogu esimees aastast 2004 ja 2015. aastast Eesti Pillifondi nõukogu liige.